Mis küll toimub?

Nonii, nonii, nonii.

Otsustasin, et võtan kätte ja kirjutan ühe postituse üle pika-pika aja. See blogipidamine ei õnnestu mul kohe üldse mitte. Tee mis tahad. Ma ei saa ka lubada suurelt, et postitusi hakkab tulema tuleb kui vihmasadu oavarrest, sest teadagi jääb see mul taaskord tagaplaanile. Esiteks on kool juba ammu alanud ning selle kõrvalt väga aega ei leidu. Teiseks põhjuseks on see, et kuna elan ühiselamus, siis on internet üsnagi aeglane. Mis siis ikka. Postitusi hakkab tulema siis, kui mul on isu midagi kirjutada (ja kui internetti on võimalik normaalselt kasutada). Vahel ka siis, kui olen midagi vahepeal valmis meisterdanud. Nagu seekord.

Aga kõigepealt tahaksin siin postituses ära tuua varem valminud riideesemed. Ausalt öeldes tahtsin ma nende kohta postituse teha juba suvel, aga noh, kuidagi ei leidnud aega ega tuju selleks. Olgu siis need siin ära mainitud.

Alustan siis ühe tumesinise kleidiga, mis on õmmeldud üle kahe aasta tagasi ehk enne kümnendat klassi. Vat, kuidas aeg lendab. Kui ma nüüd mõtlen, siis oleks see kleit pidanud olema ühes esimeses postituses, kus ma tutvustasin varem õmmeldut. Paraku läks see kleit lihtsalt mul meelest, kuna see oli kapinurka surutud ning ma ei olnud seda kordagi kandnud. Lisaks ei näinud kleit alguses kohe üldse selline välja nagu ma ise oleksin tahtnud - käeaugud olid liiga sügavad - ja mul polnud õrna aimugi kuidas ma sellist asja parandada oleks saanud. Millalgi võtsin aga kleidi uuesti käsile ja suutsin vea kõrvaldada ning lisasin ka lühikesed varrukad. Kuna tegu on veniva riidega, siis oli mul võimalik käeaugud väiksemaks teha nii, et õmblesin kleiti küljeõmblustest vähe kitsamaks. Nüüd olen ma täitsa rahul sellega.

Kleidist sai asja. :) Kui see siiamaani seisaks õnnetult seal kapinurgas algvariandina, siis oleks mul seda väga valus vaadata, kuna nägin kleidi lõike konstrueerimisega ja selle riidest väljalõikamisega palju vaeva. Asi tunduks raisku läinud ajaga. Õnneks aga nii see pole.

Teiseks räägin ma veidike kõrval pildil olevast helesinisest kleidist. Tegu on minu esimese maani õmmeldud kleidiga. Õmblesin kleidi selle kevade paiku (riie oli mul olemas juba suvel). Oli kevadball tulemas. Tahtsin, et seekord oleks midagi pidulikumat ja ballikleidi moodi olevat seljas. Õmblesin hambad ristis selle kahe nädalavahetusega valmis. Miks hambad ristis? Teadsin, et alustan liiga hilja kleidi õmblemisega ning pidin kiiresti tegutsema, et muude vajalike tegevuste kõrvalt jõuaksin selle valmis, muidu ei oleks ma saanud seda ballil kanda. Tegu pole just kõige keerulisema lõikega kleidiga, kuid ometi oli see aeganõudev. Pildilt pole eriti hästi näha, kuid seelikuosa riie on ligi 7 meetrit pikk (s.t. vöö ümber on kokku kroogitud 7 meetrit riiet), seega esiteks võttis tohutult aega selle käsitsi krookimine ja teiseks oli selle allääre õmblemine kohutavalt väsitav (pluss alusseeliku allääre õmblemine). Oleks ma allääre veel siksakilise õmblusega õmmelnud. Siis oleks ma küll ajahätta jäänud. Aga valmis ta sain. Muidugi sain ma millalgi teada ka seda, et balli teemaks on 50ndad. Ma teadsin, et see ei ole väga 50ndad. Aga ma olin lihtsalt liiga palju vaeva näinud ja mul oli see juba ammu mõttes olnud. Ma ei näinud põhjust, miks ma poleks pidanud selle selga panema. Endale meeldib see kleit väga. Oleks rohkem kohti, kus seda kanda. Kahjuks olen praegu seda vaid ballil kandnud.

Kolmandaks teen juttu pildil olevast seelikust. Riiet olen juba ühes postituses ära toonud lubadustega, et varsti on oodata selle valmiskuju kohta postitust. Eks siis see "varsti" ongi nüüd käes. Aga jah, tegu on, nagu näha, eest lühikese ja tagant pika seelikuga. See on tõsiselt lendlev. Eriti kui ma trepist alla kõnnin. See näeb välja justkui tuul tahaks seeliku lendu viia nagu Marilyn Monroel. :) Väga random on seda siin mainida, aga selle seelikuga suutsin ma esimest korda allääre siksakilse õmblusega ära õmmelda nii, et niit kordagi ei katkenud või ei saanud otsa. *aplaus* Ma kahjuks ei mäleta enam, kui kaua aega ma selle valmimistamiseks pidin kulutama. Vähemalt üle nädala ei läinud. :D See on kindel. Nii aeglane õmbleja ma ka pole. Siit saan sujuvalt minna üle järgmistele esemetele, mille õmblesin selle nädalavahetusega valmis nullist sajani.

Olgu siis kõigepealt ära toodud kangad, mille ostsin reedel Tartu Abakhanist.

Mul ei olnud tegelikult mingit konkreetset mõtet õmblemise osas. Või noh, midagi ähmaselt oletasin, mis võiks olla järgmine (järgmised) riideese(med) minu kapis. Ostsin kolm kangast. Tegu on kirju šifooniga, valge lükraga ja musta kunstsiidiga. Nädalavahetusega õmblesin valmis jaki lükrast ja kimonolõikelise kardigani šifoonist. Kuna tegu on üsna lihtsate õmblustöödega, siis pole siin imestada, et õmblesin mõlemad valmis kahe päevaga. Rohkem on ime see, et ma ise suutsin ennast nii palju sundida tööd tegema, olgugi et oleks ehk võinud rohkem koolitükkidega tegeleda. Kuid midagi pole teha. Ilge õmblemistuju tuli peale. Valge jaki tegemist alustasin laupäeva hommikul ning lõpetasin sama päeva õhtupoolikul. Laupäeva õhtul jõudsin ka kardigani põhimõtteliselt valmis teha, kuid puudu olid ääreõmblused. Seega tänase päevaga viimistlesin selle ääreõmblustega ning valmis ta saigi. Tulemused on sellised:

Üle jäi veel must riie. Ma veel ei avalda, mis ma sellest teen, kuid mul on mõte selle jaoks olemas. Rohkem selle pärast ma Abakhani läksingi. Eks siis kunagi ole näha, mis sellest on saanud. Võib-olla täitsa varsti. Oleneb, kuidas mul tujuga on.

Vot nii. Tegelikult on mul veel vahepeal suvega valminud rõivaid, kuid pole nendega pilte saanud teha. Millalgi proovin sellist asja parandada. Siis on ka oodata postitust nende kohta. Aga praeguseks sai öeldud kõik, mis öelda andis. Päris pika postituse suutsin teha. Wow! Poleks seda uskunud. Eriti veel hilja õhtul ühikas. Aga mis siis ikka. Järgmise postituseni! :)

#kleit #seelik #jakk #kardigan #Abakhan